Aleksis Kivi – Soome rahvuskirjanik

Esko Rahikainen, Helsingi ülikool
Tõlkinud: Ilmar Jõudvald


The Birthplace of Aleksis Kivi. Pic: Susanna Kovanen

The Birthplace of Aleksis Kivi. Pic: Susanna Kovanen

Aleksis Kivi sündis Uusimaal Nurmijärve kihelkonnas Palojoe külas 10.oktoobril 1834. a. Eerik Stenvalli ja Anna-Kristiina Hambergi rätsepaperekonda, kus juba enne teda oli kolm poega. Aleksise noorem õde Agnes suri 13 aastasena.

Tema vanimad teadaolevad isapoolsed esivanemad olid Yrjö Blomstedi arvates pärit Janakkalast. Kivi vanaisa isal Juhana Stenvallil oli alates 1766-ndast aastast Palojoel sõduri asunikutalu, aga tema sugulasi on elanud mitmel korral ka Helsingis. Emapoolne vanaisa Antti Hamberg oli sepp Tuusulas, Nahkelas, isaisa Antti Juhana Stenvall oli Vahemereni purjetanud meremees. Onu Kalle Kustaa oli olnud koos Soome Kaardiväega Poolas mässu maha surumas, kirjaniku isa Eerik Stenvall oli lapsepõlves elanud Helsingis ja käinud seal ka koolis. Aleksise vanemad oskasid rootsi keelt, tema ise hankis sama oskuse Helsingis õppides, olles sinna kolinud 11-aastasena. Rootsi keele oskust peeti eelduseks gümnaasiumi lõpetamisel ja kirikuõpetajaks õppimisel. Tõenäoliselt rääkis Kivi oma eluajal rohkem rootsi- kui soome keelt. Aastatel 1821-68 oli gümnaasiumi lõpetajate hulgas 7 Nurmijärvelt pärit noormeest. Nendest vaid Aleksis Stenvall oli pärit talurahva hulgast, ülejäänud olid kodanlaste järeltulijad. Abituuriumi aastal 1857 tegi Kivi nii oma elu kui ka kirjanduse seisukohalt tähtsa otsuse – temast tuli kirikuõpetaja asemel soomekeelne kirjanik.

1867 . Panoraama Tähtitieteellisestä observatoriosta Ulriikaporinvuorelta ( Tähtitorninvuorelta) pohjoiseen. Vasemmalla Unioninkatu, keskellä Saksalainen kirkko, oikealla Eteläsatama, Pakkahuoneenlaituri. Taustalla Pohjoisesplanadi 17-7. Kuva: Hoffers Eugen/ Helsingin kaupunginmuseo. CC BY 4.0

Helsinki, 1867. Pic: Hoffers Eugen/ Helsingin kaupunginmuseo. CC BY 4.0

Aleksis Kivi, seda kirjanikunime kasutas ta esimest korda seoses “Kullervo” käsikirjaga 1860.a., ei suutnud majanduslikel põhjustel välismaale reisida , kuid Turgu tema reisid siiski ulatusid. Tema lugemus oli suur ja selle kaudu silmaring avar, ulatudes kooli ja ülikooli kohustuslikest raamatutest palju laiemahaardelisemalt maailmakirjandusse. Uurijatel ei ole täielikku ülevaadet sellest, mida Kivi luges, teada on, et sinna kuulus kõike alates Heldini ja Corvini “Maailmaajaloost” keemilisi analüüse käsitlevate teosteni, ajalehtedeni, Stagneliuse luuletusteni ja Shakespeare draamadeni, millest ta ka teatavasti on mõjutusi saanud.

Kivi avalik kirjanduslik tegevus algas 1850-ndate aastate keskel näidendiga “Bröllupdansen” ja lõppes 1871.a. näidendiga “Margareta”. Esimesena mainitu soomekeelne versioon “Nõmmekingsepad” sai 1865.a. riikliku preemia ja on jätkuvalt kõige enam esitatud kodumaine näitemäng.

Kivi kõige olulisemaks toetajaks oli esteetika ja kaasaegse kirjanduse professor Fredrik Cygnaeus, kellele Kivi sooritas küpsuseksami ning kes tema loomingu ja talendi hindamisel pani korduvalt kaalule kogu oma autoriteedi ja reputatsiooni, seda alates esimestest auhinnatud töödest “Kullervo”, “Nõmmekingsepad” kuni rahvusromaani staatuse saavutanud “Seitsme vennani”. Kivi vastastest, kitsarinnalistest kirjandusliku traditsiooni vangidest oli kuulsaim August Ahlquist, soome keele ja kirjanduse professor, kes saavutas kurikuulsa surematu maine tema teoste mahategemisega.

Teatridirektor Kaarlo Bergholm oli Kivi sõber ja loomingu uurija juba aastast 1864. Alates näidendi “Lea” esietendusest 1869.a. tutvustas ta publikule teisigi Kivi näidendeid. Parimaks sõbraks on kirjanik oma kirjades maininud kooli- ja ülikoolikaaslast, hilisemat metsavahti Robert Svanströmi. Tundub tõenäolisena, et nii mitmete oluliste luuletuste kui ka “Kihluse”, “Nõmmekingseppade”, “Lea” ja “Seitsme venna” küpsemisele oli soodustavaks tõsiasi, et Kivi oli sunnitud kirjutama neid täiesti rootikeelses keskkonnas Siuntios, Fanjunkarsis, olles samas rahapuuduse tõttu eristatud sõpradest. See oli talle raske aeg, kohati ilmneb kirjades igatsus oma lähedaste ja koduküla Nurmijärve järele.

Kirjaniku tähsamaks toetajaks Cygnaeuse kõrval oli kahtlemata Fanjunkarsi perenaine Charlotta Lönnqvist.

Uusi Fanjukars Siuntiossa. Kuva: Susanna Kovanen

Uusi Fanjukars, Siuntio. Pic: Susanna Kovanen

Innustajate hulka kuulisid ka Kivi armastatud, Helsingist pärit õmblusmanufaktuuri omaniku tütar Albina Palmqvist ja Mäntsälä kõrtsmiku tütar Aurora Hemmilä. Abiellumine ülal- mainitutega ei olnud mõeldav, kuna Kivil puudus seisuste ühiskonnas kõige olulisem – riigiamet ja sellele vastavad tulud. Sotsiaalselt oli ta heidiku saatuslikus seisundis, ei kuulunud enam lihtrahva hulka ega olnud ka kodanlane. Igatsus oma perekonna järele ilmneb ka kirjaniku teos- tes. Kivi jõuallikateks kirjanduslikul loometeel olid ühelt poolt tema anne, hämmastav fantaasia, inimeste tundmine ja teisalt teostes korduvalt ilmnev armastus ning kaastunne, samuti ka võrratu huumor traagilisuse tunnetuse kõrval.

Aleksis Kivi oli kolme kodukoha – Nurmijärve, Helsingi ja Siuntio kasvandik. Neil kõikidel oli oma mõju tema kujunemisel inimesena ja kirjanikuna. Tuusula, Kivi ema koduküla, andis viimastel eluaastatel vaimuhaiguse all kannatanud kirjanikule matmiskoha. Kui Aleksis Kivi 1872.a. eelviimase päeva öösel suri, oli ta 38 aastane, kirjanikuna püsib aga eatuna. Tema teosed “Seitse venda” ja “Nõmmekingsepad” kuuluvad võrdväärselt “Kalevala” ja “Kanteletarega” Soome kirjanduse klassikasse.